Praegu Soome Instituudis üleval olev Potuska-näitus on esimene sündmus, millega Tallinna Soome Püha Peetri kogudus tähistab oma 20. aastapäeva. Potuska tuleb venekeelsest sõnast paduška – padi.
Jutustab Tallinna soome koguduse õpetaja Hannele Repo:
Tallinna Soome koguduse ingeri vanaprouad kogusid koostöös Soome Ingeri Kultuuriseltsiga 2008. aastal algatatud nn. jutustavate patjade töötoas mälestusi oma eluteest. Fotod tähtsatest hetkedest kanti kangale, millest omakorda õmmeldi padjakatted. Osa pilte on kantud ka savitöödele.
Ingeri Kultuuriseltsil on mälestuste kunstilisel talletamisel tähtis osa. Käsitöö läbi saab elulugu nähtavaks ja raskest ning kannatusterohkest loost sünnib ehe ja kaunis kunstiline tervik.
Rahvale olid abiks Ingeri kaart, magnetofonid ja kaamera ning rõõmus meel.
Ingeri kultuur on suures osas just mälestuste ja mälestamise kultuur. Koos saatusekaaslastega meenutatakse nii lapsepõlve koduküla kui ka raskeid aegu, mida ingerlaste elukaares on olnud liigagi palju.
Töö juures sai nii naerda kui ka nutta, vanu aegu meenutada. Igaüks jutustas oma loo. Vahel takerdusid need detailidesse, aga ega kiiret ju olnudki. Igaüks jutustas nagu oskas ja teised kuulasid. Kõik lood võeti lindile ja litereeriti. Hiljem toodi kaasa ka fotosid, meenutati nendel kujutatud paiku ja inimesi. Pildid skaneeriti arvutisse, Aune lisas ka iga loo jutustaja foto. Nii asetusid lugu ja elu tähtsamad pildid oma kohale, eks meenutamine ole ju silla ehitamine olnu ja tuleva vahele.
Lõpuks koguti kolaažid, skaneeriti need riidele ja õmmeldi pildi ümber lappidest padi, igaühe oma loo padi. Koguneti neljal korral, lõpuks said kõik padjad valmis. Kraamika jaoks valiti välja üks pilt, Helena Leppäse käe all said tööd nii kaugele, et nad saadeti kunstiakadeemiasse põletamiseks ning Helena seadis nende aluseks sinised plaadid. Mälestuspiltidest said armsad keraamilised seinaplaadid.
Nagu öeldud, oli Ingeri Kultuuriseltsi töögrupis mitmete kunstiliikide asjatundjaid. Savitöid harjutati koos kunstnik dr. Helena Leppäsega, piltidega tegeles fotoõpetaja Aune Kämäräinen, intervjueerimise ning patjade kujundamise eest vastutasid Marja Karhula, Pirkko Nykänen, Elma Puidet ja Liisa Söderlund, juhendajana osales ka kirikuõpetaja Hannele Repo. Töötuba sai teoks tänu vabatahtlike eestvõttele ja TallinkSilja kingitud laevapileteile.
Näitus Soome Instituudis jääb avatuks kuni aprilli lõpuni.
Wednesday, April 15, 2009
Tuesday, February 17, 2009
Tulevase vanamemme eeskujud
Kui ma seda kirjutan, kuulen oma töötoa kõrval asuvast saalist ohhetamist, ahhetamist ja natuke naeru ka. Põhjus on Inge Lööki näitus Vahvad vanamemmed.
Praegu kaunistavad Tallinna osakonna seini 21 pilti vanamemmedest, kes oskavad elu nautida. Nad ei raiska aega selle peale, et möelda kuidas vanemas eas naised peaksid kellegi teise arvamuste kohaselt käituma. Nad ei oota unelmate vanataati, kes tuleks ja teeks nende elust seikluse. Seda nad saavad ise teha, ei ole vaja muud kui julget pealehakkamist.
Vanamemmedes on midagi, mis teeb elust vaatajalegi rõõmsama. Elust nautimiseks ei pea olema noor, ilus ja edukas, piisab sellest et on elus. Kui kõik läheb hästi, saab minustki veel vahv vanamemm. Eeskujusid kõik tulevased vanamemmed ja muud huvilised saavad vaadata Tallinnas kuni märtsi lõpuni. Pärast seda jätkab näitus ringlemist mööda Eestit, nii et mujal elavatel on ka lootust seda näha.
Võib-olla tuleb vanamemmede positiivne ellusuhtumine sellest, et nad on aru saanud et õnnelikud lõpud on ainult ajutised, aga samuti on lood õnnetute lõppudega. Perspektiivi praegusele majanduslangusele võib otsida neljapäeval kell 17 Soome instituudi Tallinna osakonnast, kus Tallinna ülikooli õppejõud Helena Sepp räägib Soome majanduskriisedest läbi aegade. Loeng on eesti keeles. Tere tulemast!
Jenni
Thursday, February 12, 2009
Soome proosa on teematerohke ja luuletamine noorte seas moes
10. veebruaril oli Helsingin Sanomate kirjanduskriitik Suvi Ahola juba kümnendat korda Soome Instituudis tutvustamas huvilistele uuemat soome kirjandust, taolisi eelmise aasta soome kirjanduse ülevaateid oleme saanud nautida igal aastal.
Seekord oli juttu möödunud aastasest soome kirjandusest, kusjuures esineja andis lootust, et tulevikus saame üha enam kuulda just soome luulest: luuletamine on Soomes noorte seas populaarne. Meenub, et meilgi vastasid paljud lapsed mingis lasteaiaküsitluses, et tahatavad saada kirjanikuks.
Suvi Ahola vaatluse all olid küll juba tunnustatud ja pärjatud kirjanikud: Finlandia auhinna kandidaadid ja võiduromaan Sofi Oksase “Puhdistus”. Seda raamatut on kriitika ja eeskätt auhinna määraja filosoofiadoktor, kirjandusteadlane ja -kriitik Pekka Tarkka võrrelnud antiiktragöödiaga. Ka Suvi Ahola oli seisukohal, et raamat on Finlandia auhinna igati ära teeninud, kuid pahandas Runebergi auhinna määrajatega, kes (esmakordselt soome kirjandusloos) andsid ka selle kõrge autasu Sofi Oksase romaanile. Ahola ühines nende kriitikutega, kes arvasid, et sellise auhindamisega tõstsis žürii esile eeskätt iseennast.
Aasta kirjandustsaaki iseloomustas Ahola positiivselt, eriti tervitatav on teemaderingi laienemine. Kes oleks kunagi võinud arvata, et soome kirjanduses seigeldakse ümber maailma, räägitakse asjatundlikult möödunud sajandi alguse Strasbourgist või 1980. aastate Murmanskist või süüvitakse Eesti keerulisse lähiajalukku.
Meenutagem, kes peale võitja Oksase “Puhastusele”, mis mai alguses Jan Kausi eestindusel ja Varraku kirjastamisel ka eesti lugejani jõuab, veel Finlandiale kandideerisid.
Olli Jalonen “14 solmua Greenwichiin”. Lugu võidujooksust ümber maailma, mida joosti piki null-meridiaani. Tegemist on ühteaegu nii reisikirjelduse kui ka inimeste vaheliste suhete looga.
Katri Lipson “Kosmonautti”. Traagiline lugu 1980. aastate vene noorukist, kes unistab saada kosmonaudiks ja on armunud oma muusikaõpetajasse. Väga sugestiivne romaan.
Arne Nevanlinna “Marie”. Seda romaani lugedes satume otsekui 19. sajandi parima kirjanduse maailma, samas on aga tänu irooniale ja omapärastele keerdkäikudele tegemist tänapäeva kirjanduse suurepärase stiilinäitega.
Pirkko Saisio “Kohtuuttomuus”. Pirkko Saisio on omamoodi Finlandia auhinna veteran – kui ta parasjagu auhinda ei saa, siis nominentide hulka ikka satub. Romaan viib meid lähiminevikku, 1990. aastatesse ja on hea näide soome romaanile omasest lopsakusest ja räigusest, kus on aga eelkõige tegemist inimsuhete dünaamikaga.
Juha Seppälä “Paholaisen haarukka”. Kriitika on seda nimetanud autoripoolseks hüüdjaks hääleks kõrbes ja samas romaaniks, mis on esteetikale täielikult selja pööranud.
Robert Åsbacka “Urkujenrakentaja” on soomerootsi kirjaniku romaan üksindusest. Ent ka see romaan on kaude seotud Eestiga, sest peategelane Thomasson on sõitnud laeval Viking Sally, millest hiljems sai õnnetuselaev Estonia
Ahola kommenteeris ka Tieto-Finlandia auhinda, mille seekord sai Marjo T. Nurminen kogumikuga “Tiedon tyttäret”, milles on juttu läbi aegade teaduse tippu jõudnud 25 naise eduloost.
Aholagi taunis seda, et auhinna nominentide hulgast puudus Panu Rajala põhjalik Waltari-uurimus “Unio Mystica”, mida autor möödunud aastal ka Soome Instituudis esitles.
Kokkuvõtteks kasutaksin ühe kuulaja kommentaari: Väga hariv, huvitav ja huviäratav esinemine. Igast olulisemast kirjandusest peaks keegi andma sellise asjatundliku ülevaate.
Maimu
10. veebruaril oli Helsingin Sanomate kirjanduskriitik Suvi Ahola juba kümnendat korda Soome Instituudis tutvustamas huvilistele uuemat soome kirjandust, taolisi eelmise aasta soome kirjanduse ülevaateid oleme saanud nautida igal aastal.
Seekord oli juttu möödunud aastasest soome kirjandusest, kusjuures esineja andis lootust, et tulevikus saame üha enam kuulda just soome luulest: luuletamine on Soomes noorte seas populaarne. Meenub, et meilgi vastasid paljud lapsed mingis lasteaiaküsitluses, et tahatavad saada kirjanikuks.
Suvi Ahola vaatluse all olid küll juba tunnustatud ja pärjatud kirjanikud: Finlandia auhinna kandidaadid ja võiduromaan Sofi Oksase “Puhdistus”. Seda raamatut on kriitika ja eeskätt auhinna määraja filosoofiadoktor, kirjandusteadlane ja -kriitik Pekka Tarkka võrrelnud antiiktragöödiaga. Ka Suvi Ahola oli seisukohal, et raamat on Finlandia auhinna igati ära teeninud, kuid pahandas Runebergi auhinna määrajatega, kes (esmakordselt soome kirjandusloos) andsid ka selle kõrge autasu Sofi Oksase romaanile. Ahola ühines nende kriitikutega, kes arvasid, et sellise auhindamisega tõstsis žürii esile eeskätt iseennast.
Aasta kirjandustsaaki iseloomustas Ahola positiivselt, eriti tervitatav on teemaderingi laienemine. Kes oleks kunagi võinud arvata, et soome kirjanduses seigeldakse ümber maailma, räägitakse asjatundlikult möödunud sajandi alguse Strasbourgist või 1980. aastate Murmanskist või süüvitakse Eesti keerulisse lähiajalukku.
Meenutagem, kes peale võitja Oksase “Puhastusele”, mis mai alguses Jan Kausi eestindusel ja Varraku kirjastamisel ka eesti lugejani jõuab, veel Finlandiale kandideerisid.
Olli Jalonen “14 solmua Greenwichiin”. Lugu võidujooksust ümber maailma, mida joosti piki null-meridiaani. Tegemist on ühteaegu nii reisikirjelduse kui ka inimeste vaheliste suhete looga.
Katri Lipson “Kosmonautti”. Traagiline lugu 1980. aastate vene noorukist, kes unistab saada kosmonaudiks ja on armunud oma muusikaõpetajasse. Väga sugestiivne romaan.
Arne Nevanlinna “Marie”. Seda romaani lugedes satume otsekui 19. sajandi parima kirjanduse maailma, samas on aga tänu irooniale ja omapärastele keerdkäikudele tegemist tänapäeva kirjanduse suurepärase stiilinäitega.
Pirkko Saisio “Kohtuuttomuus”. Pirkko Saisio on omamoodi Finlandia auhinna veteran – kui ta parasjagu auhinda ei saa, siis nominentide hulka ikka satub. Romaan viib meid lähiminevikku, 1990. aastatesse ja on hea näide soome romaanile omasest lopsakusest ja räigusest, kus on aga eelkõige tegemist inimsuhete dünaamikaga.
Juha Seppälä “Paholaisen haarukka”. Kriitika on seda nimetanud autoripoolseks hüüdjaks hääleks kõrbes ja samas romaaniks, mis on esteetikale täielikult selja pööranud.
Robert Åsbacka “Urkujenrakentaja” on soomerootsi kirjaniku romaan üksindusest. Ent ka see romaan on kaude seotud Eestiga, sest peategelane Thomasson on sõitnud laeval Viking Sally, millest hiljems sai õnnetuselaev Estonia
Ahola kommenteeris ka Tieto-Finlandia auhinda, mille seekord sai Marjo T. Nurminen kogumikuga “Tiedon tyttäret”, milles on juttu läbi aegade teaduse tippu jõudnud 25 naise eduloost.
Aholagi taunis seda, et auhinna nominentide hulgast puudus Panu Rajala põhjalik Waltari-uurimus “Unio Mystica”, mida autor möödunud aastal ka Soome Instituudis esitles.
Kokkuvõtteks kasutaksin ühe kuulaja kommentaari: Väga hariv, huvitav ja huviäratav esinemine. Igast olulisemast kirjandusest peaks keegi andma sellise asjatundliku ülevaate.
Maimu
Tuesday, February 10, 2009
Meie Soome instituudis otsustasime hakata infoblogi pidama, sest vahel leiame asju, mida tahaksime teistelegi tutvustada. Alati ei ole võimalik igale seda väärivale asjale oma üritust pühendada, ja alati kõik keda asi huvitaks, ei saa kohale tulla. Loodame et selle blogi abil saaksid soome kultuuri huvitavate näidistega tutvuda ka need, kes alati meie üritustele tulla ei saa. Alguses me küll blogit väga ei reklaami, vaatame kuidas asi hakkab töötama. Katsetame, kuidas blogipidamine meil õnnestub. Aga teretulemast meie blogi lugejaks, kes juba oled meid üles leidnud!
Kuna seda blogid kirjutavad ka instituudi soomlastest töötajad, allakirjutanud sealhulgas, loodame et lugejad vaatavad mööda kirjavigadest ja tugevast soome aktsendist.
Täna õhtul, 10. veebruaril, kell 17 Tallinna osakonna saalis, Harju 1, heidab kirjandusteadlane, kriitik ja kirjanik Suvi Ahola pilgu soome uuemale proosale. Jutuks tulevad muuhulgas aasta 2008 Finlandia-preemia kandidaatid. Preemia võitis Sofi Oksaneni Eesti ajaloo teemaline Puhdistus, mis ilmub kevadel eesti keeles. Soovitan soojalt lugeda! Ootan väga, mida Suvi Aholal on öelda näiteks Katri Lipsoni raamatust Kosmonautti, mis kirjeldab kosmonautiks saamisest unistava Murmanski nooruki elu 1980. aastatel. See raamat on mul lugemist ootavate raamatute järjekorras, ja sinna võiks kindlasti paigutada ka teisi täna jutuks tulevaid teoseid. Luban, et pärast Suvi Ahola külastust jagame mõtteid täna jutuks tulevate teemade põhjal ka blogis, nii et teil on põhjust meie blogit ka teine korda külastada!
Jenni
Kuna seda blogid kirjutavad ka instituudi soomlastest töötajad, allakirjutanud sealhulgas, loodame et lugejad vaatavad mööda kirjavigadest ja tugevast soome aktsendist.
Täna õhtul, 10. veebruaril, kell 17 Tallinna osakonna saalis, Harju 1, heidab kirjandusteadlane, kriitik ja kirjanik Suvi Ahola pilgu soome uuemale proosale. Jutuks tulevad muuhulgas aasta 2008 Finlandia-preemia kandidaatid. Preemia võitis Sofi Oksaneni Eesti ajaloo teemaline Puhdistus, mis ilmub kevadel eesti keeles. Soovitan soojalt lugeda! Ootan väga, mida Suvi Aholal on öelda näiteks Katri Lipsoni raamatust Kosmonautti, mis kirjeldab kosmonautiks saamisest unistava Murmanski nooruki elu 1980. aastatel. See raamat on mul lugemist ootavate raamatute järjekorras, ja sinna võiks kindlasti paigutada ka teisi täna jutuks tulevaid teoseid. Luban, et pärast Suvi Ahola külastust jagame mõtteid täna jutuks tulevate teemade põhjal ka blogis, nii et teil on põhjust meie blogit ka teine korda külastada!
Jenni
Subscribe to:
Posts (Atom)