Soome proosa on teematerohke ja luuletamine noorte seas moes

10. veebruaril oli Helsingin Sanomate kirjanduskriitik Suvi Ahola juba kümnendat korda Soome Instituudis tutvustamas huvilistele uuemat soome kirjandust, taolisi eelmise aasta soome kirjanduse ülevaateid oleme saanud nautida igal aastal.
Seekord oli juttu möödunud aastasest soome kirjandusest, kusjuures esineja andis lootust, et tulevikus saame üha enam kuulda just soome luulest: luuletamine on Soomes noorte seas populaarne. Meenub, et meilgi vastasid paljud lapsed mingis lasteaiaküsitluses, et tahatavad saada kirjanikuks.

Suvi Ahola vaatluse all olid küll juba tunnustatud ja pärjatud kirjanikud: Finlandia auhinna kandidaadid ja võiduromaan Sofi Oksase “Puhdistus”. Seda raamatut on kriitika ja eeskätt auhinna määraja filosoofiadoktor, kirjandusteadlane ja -kriitik Pekka Tarkka võrrelnud antiiktragöödiaga. Ka Suvi Ahola oli seisukohal, et raamat on Finlandia auhinna igati ära teeninud, kuid pahandas Runebergi auhinna määrajatega, kes (esmakordselt soome kirjandusloos) andsid ka selle kõrge autasu Sofi Oksase romaanile. Ahola ühines nende kriitikutega, kes arvasid, et sellise auhindamisega tõstsis žürii esile eeskätt iseennast.

Aasta kirjandustsaaki iseloomustas Ahola positiivselt, eriti tervitatav on teemaderingi laienemine. Kes oleks kunagi võinud arvata, et soome kirjanduses seigeldakse ümber maailma, räägitakse asjatundlikult möödunud sajandi alguse Strasbourgist või 1980. aastate Murmanskist või süüvitakse Eesti keerulisse lähiajalukku.
Meenutagem, kes peale võitja Oksase “Puhastusele”, mis mai alguses Jan Kausi eestindusel ja Varraku kirjastamisel ka eesti lugejani jõuab, veel Finlandiale kandideerisid.
Olli Jalonen “14 solmua Greenwichiin”. Lugu võidujooksust ümber maailma, mida joosti piki null-meridiaani. Tegemist on ühteaegu nii reisikirjelduse kui ka inimeste vaheliste suhete looga.
Katri Lipson “Kosmonautti”. Traagiline lugu 1980. aastate vene noorukist, kes unistab saada kosmonaudiks ja on armunud oma muusikaõpetajasse. Väga sugestiivne romaan.
Arne Nevanlinna “Marie”. Seda romaani lugedes satume otsekui 19. sajandi parima kirjanduse maailma, samas on aga tänu irooniale ja omapärastele keerdkäikudele tegemist tänapäeva kirjanduse suurepärase stiilinäitega.
Pirkko Saisio “Kohtuuttomuus”. Pirkko Saisio on omamoodi Finlandia auhinna veteran – kui ta parasjagu auhinda ei saa, siis nominentide hulka ikka satub. Romaan viib meid lähiminevikku, 1990. aastatesse ja on hea näide soome romaanile omasest lopsakusest ja räigusest, kus on aga eelkõige tegemist inimsuhete dünaamikaga.
Juha Seppälä “Paholaisen haarukka”. Kriitika on seda nimetanud autoripoolseks hüüdjaks hääleks kõrbes ja samas romaaniks, mis on esteetikale täielikult selja pööranud.
Robert Åsbacka “Urkujenrakentaja” on soomerootsi kirjaniku romaan üksindusest. Ent ka see romaan on kaude seotud Eestiga, sest peategelane Thomasson on sõitnud laeval Viking Sally, millest hiljems sai õnnetuselaev Estonia

Ahola kommenteeris ka Tieto-Finlandia auhinda, mille seekord sai Marjo T. Nurminen kogumikuga “Tiedon tyttäret”, milles on juttu läbi aegade teaduse tippu jõudnud 25 naise eduloost.
Aholagi taunis seda, et auhinna nominentide hulgast puudus Panu Rajala põhjalik Waltari-uurimus “Unio Mystica”, mida autor möödunud aastal ka Soome Instituudis esitles.
Kokkuvõtteks kasutaksin ühe kuulaja kommentaari: Väga hariv, huvitav ja huviäratav esinemine. Igast olulisemast kirjandusest peaks keegi andma sellise asjatundliku ülevaate.

Maimu